S-Max lööb konkurendile lahtise käega näkku, ent päris imelikul kombel on see baarikakleja sisimas hoopis praktiline seitsmekohaline pereauto. Õigemini noore pere auto, kuna Ford näeb S-Maxi klientidena kuni neljakümneaastasi isikuid. Kes sellest piirist pügalakese vanem, peaks tootja meelest juba suurema ja veidi taltsama Galaxy suunas vaatama. Sest Galaxy kolmandas istmereas mahuvad sõitma ka õige paksuks hellitatud kodanikud. S-Maxis on kõige tagumistel istmetel täiskasvanul põlved ikka püsti ja pea õlgade vahel. Ent ka seal, nagu öeldakse, sõidab ära.

Uue, kahe siduriga automaatkäigukasti töö on väga kiire ja auto juhtivus ning pidamine nii hea, et kui hommikul lapsed kooli ja abikaasa tööle viidud, ei teeks paha põgus käik ringrajale endale. S-Max seal hätta ei jääks. Testisõitu tehes ja autot igati provotseerides tekkis koguni kahtlus, et ESP’d autol polegi, ent elektroonikal polnud lihtsat põhjust sekkuda, kuna sõiduk ei allunud provokatsioonidele, ei hakanud libisema, vaid püsis joonel nagu monorelss. Ainuke asi, millest on uuenenud S-Maxi juures kahju, on roolitaguste käiguvahetushoobade puudumine. Need on olemas isegi sellistel pehmetel ja uimastel konkurentidel nagu Peugeot 5008 ja Toyota Verso. Neil pole noid labakesi küll mitte üldsegi tarvis, küll aga oleks übersportliku S-Maxi juht nend eest tänulik.

Kõrvalistuja võib kena salongi, heade materjalide ning avara väljavaate kõrval olla tänulik ka sügavale kindalaekale, millele selle auto juures peaks andma vist hoopis uue nime – koivakapp! Nimelt paikneb see täpselt õigel kõrgusel ning on piisavalt sügav ja ruumikas selleks, et kaassõitja sinna oma jalad sirutada saaks. Tulevastel S-Maxi omanikel ei soovitagi pardatšokki midagi panna, jäägugi see kaassõitja koibadele. Suvel tuleb kasuks ka selle panipaiga jahutus. Mis aga veidi silma riivavad on nime poolest vägevad LED-valgustid salongis. Esiteks paiknevad need kentsakates paikades ning teiseks on need täpselt sellise ilmega, nagu oleks kusagilt vidinakauplusest ostetud ja ise lakke kruvitud.

Võibolla on S-Max liiga ärev ja edev? Kas neid koonule kinnitatud elemente, LED’iribasid ja esitiiba raiutud efektseid tuulutusavasid ehk liiga palju pole? Mulle tundus ka alguses nii, ent uskuge mind – kogu see kaadervärk sobib S-Maxile nagu rusikas silma auku, kuna sel mahtuniversaalil on taolist võttestikku toetav sisu ette näidata. See on kindlasti oma klassi sportlikem sõiduk. Ning see sportlikkus pole tulnud praktilisuse arvelt.

S-Maxi lisavarustusnimekirjas tasuks muusikaarmastajail kindlasti kaaluda uue helisüsteemi muretsemist. Tõsi, selle nimi – Premium Sound System – on sama õnnestunud kui mõni Hiina wuffel nagu Reabek või Adibass, ent sel saab neid kolme sõna täiesti uskuda. Regulaarsetest autoaudiotest on PSS kaugel ees ning pakub võimsa ja ruumilise halipildi, mille mõnu oskab nautida igaüks.

Kui ehk kiirendusnäitaja kõrvale jätta, on Ford S-Maxi sõidudünaamika võrreldav 1970ndate superautodega. Selle DuraTorque diiselmootor käitub reipalt nagu jooks hoopis bensiini, bensiinimootoril on aga väänet igas asendis nagu diislil. Ja lisavarustuses on koguni ventileeritavad istmed. Mida veel? Läikiv must konsooliplast on kriimukartlik ning ei vasta kõigi maitsele, ent sellisega peab arvestama igas Fordis.

Kindlasti meeldib kõigile aga seevastu auto uus käsipidurisang, mille sikutamise liigutus sisendab inimesele salaja reipust. See on nagu lennukites leiduv gaasihoob, õigupoolest meenutab üldine keskkonsool oma uhke olemisega üldse lennumasina kokpiti. Ja kui on selge, et mingi energiajook tiibu ei anna, siis S-Max on seda nägu, et võiks anda küll. Ta on reibas seiklushimuline loom, mitte mõni salongikutsu või laisk diivanikoer. Võibolla isegi liiga reibas ja innukas individualist.

Jälgi EkspressAuto uudiseid ja artikleid ka Twitteris!

Oma sõiduki müügikuulutus pane EkspressAutosse - kuulutus kuni auto müümiseni vaid 50.- krooni!